Küünlakogu täidab terve toa

pluss.postimees.ee 07.03.2012

Aime Jõgi, reporter

Kuueaastase Toomas Söödi kogus on praegu 320 küünalt. Sellel pildil näeb tema väljapaneku üht, väiksemat osa.

foto: Sille Annuk

Toomas Sööt on nagu muinasjutupoiss. Sest kui su ema on flamenkotantsija ja isa korstnapühkija ning sul on kodus tuba lukus uksega, mille taga aardekamber, siis peab see olema muinasjutt.

Toomase kodu asub Tartus Ravila tänavas ühes päevi näinud eramajas, mille tegelik valitseja on vanaema Linda Sööt ehk majahaldjas, nagu terve pere teda hellitavalt kutsub.

Maja teisel korrusel asub väike tuba, mille uks käib lukku. Kui Toomas selle võtmega lahti keerab, avaneb vaade varaaita, mille kalliskivideks on 320 eriilmelist küünalt.

Lausa uputab

Seal on lillekujulised küünlad, romantilised küünlad, isetehtud küünlad, sädelusega küünlad, piltidega küünlad. Seal on tassi, taldrikule, pokaali ja munakoorde asetatud küünlad. Ameerikast toodud küünlad. Niisugused küünlad, mis esimesel hetkel ei tundugi küünlad – näiteks üks hiiglaslik täring, loomakujud, miniatuursed tähed, mis kokkuloetuna moodustavad ingliskeelseid sõnu ja lauseid.

Seal on kolme tahiga suur küünal ning veelgi suurem ja kõrgem pulmaküünal – Toomase kollektsiooni kroon! Too pulmaküünal ongi viimane lisa, mis jõudis poisi juurde saladuslikke teid pidi täiesti võõralt inimeselt annetusena pärast seda, kui ta kuulis Toomase-taolisest poisist ja tema hobist.

Kui inimene midagi väga soovib ning ahneks ei lähe ja piisavalt kannatlik on, siis kipuvad soovid täide minema. Toomasega nii läks.

Poiss on küll alles kuueaastane ja tema pulmadeni on ilmselgelt hulk aega, aga 85. aastaringi käiv vanaema Linda Sööt, kes aja kulgemisest juba mõndagi teab, ütleb humoorikalt, et vahest väga palju seda aega nüüd ka ei ole ...

Kui Toomaselt küsida, millal ta sünnipäev on, siis vastab ta nagu muinasjutupoisile kohane: siis, kui tulbid õitsevad!

Ja kui Toomas peaaegu seitse aastat tagasi sel tulpide õitsemise ajal Eena Vlassova ja Ülo Söödi perre sündis, ei ennustanud miski ühe kirgliku loomuse saabumist.

«Ühel päeval me hakkasime Toomasega kahekesi küünlaid põletama, ta oli siis natuke üle aasta vana,» meenutab vanaema Linda ja kirjeldab järjest tähtpäevi, mille puhul küünla põlemapanek annab pidulikku hõngu.

«Kui Toomas juba rääkima hakkas ja ma mõnikord küsisin, mis ma sulle poest toon, vastas poiss, et toogu ma küünal. Ikka ja jälle küünal,» räägib vanaema edasi. «Ja siis me oma ühistel linnaskäikudel ostsime neid ajapikku igalt poolt kokku, kus aga vähegi nägime ja millest rahakott üle käis.»

Siin on ilusad, ja siin!

Et Toomase muinasjutt ei kulge aegade hämaruses, vaid keset kommertslikku, moodsa aja elu ja ilma, siis on nii mõneski äris küünlavalik enneolematult lai.

See viib Toomase tavaliselt suurde segadusse, nii et ta omaette pomisedes muudkui räägib: «Siin on nii ilusad küünlad. See ja see, aga seda tahaksin ka, ja siis veel see ja see!» Paari sammu pärast kostab Toomase huulilt raske ohe: «Oi millised imelised küünlad veel siin on!» Ja siis ohkab Toomas veel vähemalt kolm korda.

Niisuguste poelettide ees seistes teab Toomas üht vanemate seatud vankumatut reeglit: korraga võib ta saada endale ainult kaks uut küünalt, mitte kunagi tervet ostukärutäit.

Toomase flamenkotantsijast ema Eena Vlassova on argipäevadel lasteaiaõpetaja ning tõele au andes murrab temagi mõnikord pead, mis kasu sellest kogumisest lapse arengule võiks olla ning kas kuueaastane innustunud kollektsionäär on tavaline või ebatavaline nähtus.

Ema jutustab, et eelmisel aastal, kui Toomas sai kuueseks, korraldasid nad kodus sünnipäevapeo koos küünlanäitusega sõpradele. Oli huvitav küll! Edasi järgnes küünlanäitus Po­ku lasteaias, kus Eena Vlassova lapsi õpetab ning kus Toomas ja ta noorem vend Madis käivad, ning seegi näitus tõi majja palju elevust.

Ema rõhutab, et poiste arenemises on kindlasti suur roll vanaemal, kes neile alatasa jutte jutustab ja raamatuid ette loeb, koos nendega talvel kelgutamas käib ning kevadel lillepeenraid harib ja taimi istutab.

Ka meeldivat perel lausa südatalvel metsas käia, isaga koos lõket teha ning, nagu Toomase noorem vend Madis ütleb, «vosti killida»; suvel ratastega mööda maad matkata ja telkides ööbida.

Koguja preemia

Viimane peatükk Toomase küünalde loos on see, et kui Eesti Rahva Muuseum kuulutas välja õpilaste joonistusvõistluse «Minu kingitus», siis osales selles Toomaski, kuigi on alles koolieelik. Pildile joonistas ta loomulikult küünlad ja kõrvale kirjutas, et need on tema elu kõige paremad kingitused.

Ema lisas juurde selgituse, et neid elu kõige paremaid kingitusi on Toomasel kodus üle kolmesaja, ning kirjeldas veel üht ja teist, et ta jutt ikka usutav tunduks. Toomas Söödi pilt ja lugu panid «Minu kingituse» võistluse žürii sedavõrd heldima, et see andis joonistusvõistluse auhindade kõrval välja eriauhinna – koguja preemia.

On ju lugu nagu muinasjutt!