Retrorattad panid öiti lõikama-kleepima

www.pluss.postimees.ee 09.05.2012

Martin Pau

Öist käsitööd armastav kirjandustudeng Triin Lees lappab omatehtud 5,5-kilost jalgratta-aabitsat, mille ta kinkis enda kõrval istuvale vanarataste kogujale Hindrek Kaasikule. Peatükis «Hindreku rattad» on veel mõned tühjad leheküljed uute rattapiltide kleepimiseks.

foto: Sille Annuk

Kas olete kuulnud, et Tartus tegutses 1930. aastail jalgrattatehas Niagara, mis tootis poolt tosinat marki kaherattalisi sõiduriistu, või et Eestis toodeti riigi esimesel iseseisvusajal ligi 60 marki jalgrattaid?

Tartu kirjandustudengi Triin Leesi käsitsi koostatud ligi 600-leheküljelisest «Jalgratta-aabitsast» leiab tuhandeid fotosid ning lugematul hulgal faktikesi, mis kirjeldavad Eesti, Rootsi, Saksamaa, Suurbritannia ja teiste Euroopa riikide rattatööstuste algust ja õidepuhkemist 20. sajandi kahe- ja kolmekümnendail aastail.

Peaaegu vaksapaksust köidet käes kaaludes (oleksin pakkunud vähemalt kuus kilo, aga köögikaal näitas siiski vaid 5,5) ja lehti lapates kipub küll keelele sõna kataloog. Tegelikult on Leesi raamatul nii üht kui teist: aabitsale tunnuslikult algteadmisi jagavat, kataloogile iseloomulikult süstematiseerivat.

Lõika ja kleebi

Triin Lees pole retroratastesse pööraselt kiindunud, kuid talle läks hinge sõbra, eksootika- ja vanaraamatupoe Ruum ja Raamat pidaja Hindrek Kaasiku kiindumus. Leesile endale meeldib aga nikerdada: netist ja tuttavailt infokilde koguda, välja trükkida või lõigata ning raamatuks kleepida.

«Paar aastat võttis aega, põhiliselt öid,» nentis Lees.

Päeviti, kui pole parajasti tarvis loengus olla, töötab ta Ruumis ja Raamatus müüjana. Ruum ja Raamat heidab tänavale iga mööduja sõõrmeisse viirukipilvi, viirukivine tõuseb igalt «Jalgratta-aabitsa» leheküljeltki.
«Alguses oli mul plaan teha suuremate Saksa ja Inglise tööstuste ajaloost sajaleheküljeline brošüür, aga tegemise käigus läksin hasarti,» iseloomustas Lees rattaraamatu koostamise omamoodi käestminekut. «Iga uus infokild viib uute ja veel põnevamate faktide juurde.»

Kas heas või halvas mõttes, oleneb vaataja pilgust, on Leesi kataloog tõesti käest läinud. Seal on näiteks üksjagu infokilde, mis äratavad tähelepanu ja huvi, kuid millel puudub kas allikaviide või taustaselgitus.
Näiteks on 1941. ja 1942. aasta Meie Maa ajalehenumbrite põhjal pandud kokku uhke tabel, mis loeb üles Saaremaal rekvireeritud tagaotsitavad jalgrattad, kokku poole tuhande ümber. Kataloogis pole aga rekvireerimise kohta ridagi lähemat seletust.

Saamaks teada, et saarlaste igapäevased liikumisvahendid korjas ära punavõim 1941. aasta suvel, tuues ettekäändeks vaenlase parašütistide kiire edasiliikumise takistamise, tuleb veidi aega internetis tuhlata.

Üha uutele ja uutele fotodele võhikule äravahetamiseni sarnastest meeste- ja naisteratastest pakuvad aabitskataloogis vaheldust näiteks 1920. aastate teise poole ajalehereklaamid, millest selgub, et «jalgratas «Rossia» modell nr. 53 (raam must, joonte ja lilledega)» maksis 16 500 marka, «modell nr. 50» aga 15 000 marka. Mõlemal all Michelini kummid.

Endise Läti Leutneri vabriku rattaid hakkas 1925. aastal tootma August Panksepa mehaanikatöökoda ning ajaleht Sakala kirjutas, et septembris eksponeeris Panksepp neid Viljandi näitusel.

«Eksituse ärahoidmiseks teatan, et minul on ainuõigus Eestis «Rossia» jalgrataste peale ega mina ole ühelegi ärile neid rattaid jällemüügiks annud,» vahendas Pankseppa 1926. aasta 31. märtsi Päevaleht.

Saksa rattatootja Adler 1937. aasta kataloogiväljavõttest on aga lugeda, et Adleri «ekstratugev tööratas» maksis 103 riigimarka, «äri-transportratas» aga 133 riigimarka. Tavalise naiste- või meesteratta võis lunastada umbes 70 margaga.

Torkab silma, et rattakataloogi väga tänuväärt allikas on olnud vanajalgrataste kollektsionäär ja restauraator Valdo Praust, kes on ligi 25 aasta jooksul hankinud ja lõviosas ka eeskujulikku korda seadnud üle 250 jalgratta ajavahemikust 1895 kuni 1990.

Endalgi nostalgiaratas

Nagu öeldud, Triin Lees pole ise hull vanade jalgrataste järele, kuid nostalgiat õhkub ka ta enda «kokukast», ligi 30-aastasest keskelt pooleks murtavast naisterattast.

«Sain kokuka alles neli aastat tagasi, aga igatsenud olin

seda lapsepõlvest peale,» avaldab Triin Lees. «Vennal oli selline, nii ilus ja ereroheline. Tüdrukutele paras, aga venna käes tundus eriti tuus. Kui vend sellega sõitis, oli see ikka väga äge!»

Leesil on juba kogutud arvutisse piisavalt materjali teise, veel paksema rattakataloogi kokkupanekuks. Aga selle süsteemseks muutmine võtab veel aega.

 

Armastuse, mitte raha pärast

pluss.postimees.ee 07.05.2012

Riina Luik

Eelmise nädala lõpus avati Kumus näitus «Romantiku pilguga. Hollandi ja Belgia 19. sajandi maalikunst Jef Rademakersi kogust». Fotol kollektsionäär Jef Rademakers näituse ülespaneku eel.

foto: Peeter Langovits

Seda juhtub harva, et eesti kunstipublik saab nautida näitust, mis on just üleval olnud maailmakuulsas Riiklikus Ermitaažis ja enne, kui see jõuab ülelahenaabrite juurde Helsingisse. Näitus «Romantiku pilguga. Hollandi ja Belgia 19. sajandi maalikunst Jef Rademakersi kogust» toob Kumu kunstimuuseumi seitsekümmend romantismiajastu hollandi ja belgia maalikunstniku tipptaiest.

Vestlesime Jef Rademakersiga näituse ülespaneku eel, päeval, kui ermitaažist saabunud maale pakenditest välja võeti, Kumus veel seinu värviti ja naelu kopsiti.

Millega romantismiajastu teid kui kunstisõpra ära võlus?

Võin häbenemata öelda, et armusin sellesse ajastusse esimesest silmapilgust ning see on tänini mu tõeline kirg, periood, millele mu süda jäägitult kuulub. Kuid esialgu olin sellest ajastust võlutud puhtinimlikul pinnal – see peegeldas ka minu suhtumist ellu. Kõik Kumus väljas olevad tööd on romantismiajastu (1750–1850) hollandi ja belgia maalikunstnikele omad ja peaasjalikult valminud 19. sajandi esimesel poolel. See oli aeg, mis ei muutnud palju mitte üksnes maalikunstis, vaid kunstis laiemalt – ka muusikas, kirjanduses, samuti filosoofilises mõtlemises ja ühiskonnas laiemalt. Toimusid tohutud ühiskondlikud muutused, see oli revolutsiooniline aeg. Kui seda ajastut mitte hästi tundev inimene neid maale esmakordselt vaatab, võib talle jääda mulje, et need on igavad, kitšilikud, «magusad» või vanamoodsad, kuid toona oli vastupidi – need olid väga revolutsioonilised teosed!

Minult on palju küsitud: miks just romantism? Olen alati ausalt vastanud: olen vaene, sellepärast. (Naerab südamest.) Kui mul raha rohkem oleks, ei ütleks ma ära näiteks Caspar David Friedrichi teostest, ja milline kollektsionäär ütleks?! Paljud ehk mõtlevad, et võrreldes Saksa ja Inglise romantismiajastu suurnimedega on Madalmaade sama ajastu kunst justkui vähem huvitav, kuid vaadates neid koos, suure kollektsioonina, hakkavad need teosed elama, neis on samasugune liikumine ja emotsioonid nagu sakslaste või inglaste töödes, ja need on äärmiselt võluvad. Üks hea asi on nende maalide juures veel: ei pea olema kunstiharidust ega olema filosoof, et aru saada, mida neil kujutatakse ja missugune on nende sõnum. Madalmaade romantismiajastu maalikunstnike seas on kaks nime, keda võime pidada tõelisteks suurkujudeks, kunstnikud, kel oli oma koolkond ja õpilased: Barend Cornelis Koekkoek ja Andreas Schelfhout – mõlemalt on Kumus välja hulganisti töid.

Kuidas te need seitsekümmend haruldust Kumus eksponeerida kavatsete ja kuivõrd rahul olete pärast ermitaaži siinsete ekspositsioonitingimustega?

Olen Kumu ekspositsioonisaaliga väga rahul. Mulle meeldib, et kogu kollektsioon on koos ühes suures ruumis, mida me vastavalt teemadele – mereteema, nokturnid (need on kogu kollektsioonist ühed minu lemmikud), linnamaastikud ja kirikuinterjöörid, loodusvaated ja Belgia biidermeier – väiksemateks salongideks saame liigendada.

Kuidas kollektsioon üldse ermitaaži sattus? See oli kollektsioonile üldse esimene välisnäitus.

Kohtusin möödunud aastal M Muuseumis Leuvenis toimunud näitusel, kus kogu väljas oli, Riikliku Ermitaaži muuseumi kuraatori Boriss Asvarištšiga, kes tundis selle vastu sügavat huvi ning ütles, et see vääriks Peterburis väljapanekut. Ma ei uskunud teda algul: kas tõesti väärib minu kogu ermitaaži šedöövritega võrdset tähelepanu? Vääris, ja tulemuseks oli näitus, mida külastas üle 100 000 inimese. Nüüd on järg Kumu käes.

Kollektsioneerimine on väga emotsionaalne hobi. Kas mäletate veel oma esimest maaliostu – neid emotsioone ja erutust, mis see endaga kaasa tõi?

Nagu eilset päeva! Kuigi esimest maali minu kogus enam ei ole, on Tallinnas väljas üks, mille ostsin samuti üsna alguses. See on Koekkoeki õpilaste Johann Bernhard Klombecki ja Eugène Verboeckhoveni maal «Talvemaastik hobusega» (1863), mille on signeerinud mõlemad kunstnikud. Kui ma selle ostsin, makstes selle eest meeletu summa, tundsin end raha raiskamise pärast kohutava süüdlasena. Kui ma oma teleproduktsioonifirma ja originaalformaadi «Klasgenoten» («Klassikaaslased») maha müüsin, oli mul korraga nii palju raha, et võisin sellega teha, mida iganes tahtsin. Kuid ma polnud sellega harjunud ja põdesin hirmsasti, et ostsin esimese asjana selle hiigelmõõtu maali, makstes teose eest summa, mis oli mõne inimese aasta, kahe või isegi kolme palk! Põdesin nagu tõeline kitsipungast hollandlane. (Naerab taas südamest.) Seda enam, et meil polnud kodus enne seda ühtegi maali – ma lihtsalt ei tahtnud mingit haledat koopiat seinale. Olime naisega pannud suure ostu puhul koha kinni ühes peenes restoranis, kuid tundsime end «priiskamise» pärast nii suurte süüdlastena, et läksime MacDonald’sisse...

Aga kui võtta arvesse, et kollektsioon on nüüdseks kasvanud saja maalini, siis saite sellest põdemisest ikkagi üle?

Hollandlastel on vanasõna, et kui üks lammas karjast putku paneb, panevad teised järele – pole enam pääsu. Nii läks ka minuga – pärast iga järgmist ostu jäi süütunne aina väiksemaks ning asendus tasapisi sõltuvusega. Kuid mul polnud mingit kavatsustki hakata kollektsionääriks! Pärast paari esimese teose ostmist sain aru, et olen juba sellele teele astunud, ja sealt tagasi pöörata on väga raske. Võiks isegi öelda, et kui olete soetanud esimese tõelise meistritöö, hakkate igatsema järgmisi ehk tegelikult on teis juba tärganud kollektsionäärikirg. Praegu olen ma muidugi oma kogu üle uhke ja õnnelik.

Kus te oma kollektsiooni deponeerite, ega need teil ju kõik enam koju ära ei mahu ja see pole ka turvaline?

Kodus ikka! Algul polnud viga, mahtusid kenasti, kuid kui neid kogunes juba mitukümmend, läks asi keeruliseks. Alustasime viisteist aastat tagasi uue maja ehitamist ning selle arhitektuur ja sisekujundus lähtusid kollektsiooni huvidest. 60–70 maali saame muretult korraga välja panna. Tänu jumalale sekkus saatus ja saatis meie juurde ermitaaži kuraatori ning nüüd pole nende mahutamisega kodus enam probleeme. Tallinnast liigub näitus Helsingisse ja läbirääkimised käivad ka Moskvaga.

Kui palju see teie elu muutis, kui loobusite teletööst ja läksite sisuliselt veidi pärast neljakümnendat «pensionile», tegi see teid paramaks inimeseks?

Olin juba ka enne seda üsna meeldiv inimene. (Naerab.) Töötasin enne telet ülikoolis õppejõuna, andsin loenguid hollandi kirjandusest ja lingvistikast, kuid tahtsin tegeleda loomingulisema tööga. Tele tundus olevat õige väljund. See oli esimene suur elumuutus. Pärast aastakümneid tööd, nagu tõeline idioot, arvates, et me suudame midagi ühiskonnas ja maailmas muuta, sain ma aru, et see ei õnnestu… Lahkusin telest, mis oli teine suur muutus. Kolmas toimus siis, kui härra Asva­rištš tuli minu koju Brasschaati ning tegi ettepaneku viia kollektsioon ermitaaži. Ma ei tea, mis sellele kõigele veel järgneb. Hoidsin kogu aeg madalat profiili, nautisin mõnusat elu, kuid praeguseks ei ole sellest rahulikust elust midagi järele jäänud – see on tohutu töö, mis näituste korraldamisega kaasneb!

Ütlesite ajalehele Flanders Today, et kaotasite telesse usu, kuna kunsti-meediumist oli saanud raha-meedium. Kas kollektsioneerimine seda kohe üldse ei ole?

Kindlasti mitte! Kui tahad saada rikkaks kunsti abil, oled täiesti valel teel. Rikkaks saamiseks on tunduvalt paremaid ja lihtsamaid teid. Eelkõige pead sa kollektsioneerijana armastama kunsti, sa pead olema, vastupidi, valmis kaotama kõik, mis sul on, sest sind ümbritsevad õrnad maalid, mitte tugevad kinnisvaramüürid.

Kust te oma tööd soetate? Kas käite ka maailma suurimal kunsti- ja antiigimessil TEFAFil?

TEFAF on muidugi imeline üritus, ja mul on selle korraldajate vastu ülim respekt, kuid sealsed hinnad on minu jaoks liiga kõrged. Algul otsin minagi diilerite käest, sest kedagi pidin ma ju ometi usaldama. Kuid juba ammu eelistan soetada töid oksjonimajadest Amsterdamis, Londonis, New Yorgis, Viinis ja väikestest oksjonimajadest Prantsusmaal. Reisime koos abikaasa Annaga samuti palju ning internetist on pakkumisi kerge üles leida.

Kes teid ostude juures nõustab?

Nõuandjaid on olnud palju, kuid juba ligi kakskümmend viis aastat on minu kõrval Jan de Meere, kes on aidanud ka kõiki näitusi ette valmistada. Siit sõidame koos Moskvasse läbirääkimistele Tretjakovi galerii ja Puškini-nimelise kunstimuuseumiga.

Aga Tallinnas on näitust väga tore teha, sest tajun kõigis tohutut innustust. Kõige suurem kannustajad, tänu kellele näitus Kumusse üldse jõudis, oli Hollandi suursaadik Eestis T. E. Maurits Hochems koos abikaasa Irma Jochmes de Ridderiga, samuti olen väga tänulik muuseumi direktorile Sirje Helmele.

Millised muljed teil Eestist on?

Olen Eestis juba neljandat korda, kaks korda varem käisin koos abikaasaga. Käisime Hiiumaal, Saaremaal, kaunites linnades Kuressaares ja Pärnus. Mulle väga meeldib Kumu kui muuseum ja siinne kunstikollektsioon.

Kes on Jef Rademakers

Endine teleprodutsent Jef Rademakers sündis 1949. aastal Hollandi ja Belgia piiri ääres katoliiklikus peres. 1960.–1980. aastatel produtseeris Rademakers mitut Hollandi televisiooni programmi, eriti menukaks kujunes saade «Klassikaaslased». Siis toimus tema elus pööre. 40-aastaselt olid paljud poliitikasse, kunsti ja armastusse puutuvad illusioonid kadunud ning seepärast otsustas ta üsna kiiresti eluviisi muuta – Rademakers müüs maha eduka firma maha ja kolis Flandriasse. «Ideaalid, mis olin vahepeal kaotanud, avastasin taas romantikutest kunstnike piltides. Olen väga raskemeelne, pessimistlik, isegi hüpohondriline inimene, vaatan elu küüniku pilguga – kui mööduvat haigust. Romantiline kunst on üks minu ellujäämisstrateegiaid.»

 

Filminäitlejad satuvad kääride vahele

www.pluss.postimees.ee 28.09.2012

Raimu Hanson

Kui Reet Praats tõstaks kapist välja kogu oma kollektsiooni, ei mahuks see lauale ära.

foto: Sille Annuk

lusam või valusam kui elu, pöörasem kui unenägu võib olla meisterlikult tehtud film. Mida kõike küll ei suuda vaatajate ette manada tänapäevane tehnika! Siiski ei saa läbi näitlejateta, ja nii on olnud alates kinematograafia algusest – maailmas 117 ja Eestis 100 aastat.

77-aastane tartlanna Reet Praats on filminäitlejate lummuses olnud peaaegu kogu elu. Sellest 67 aastat on ta ajalehtedest ja ajakirjadest välja lõiganud filmistaaride fotosid ja artikleid nende kohta. Ta kogub ka postreid ja filmiraamatuid, mida tal on kodus Nisu tänavas Veerikul mitu meetrit, täpsemalt 120 raamatut.

Täpsus ja korrektsus

Kõikjal tema toas valitseb täpsus ja kord. Nii et kui me nihutasime veidi raamatuid, hakkas kollektsionäär neid minut hiljem endisesse asendisse kohendama.
«Pedantsust on mul ülearugi,» kommenteeris ta. «Ma olen nagu Hercule Poirot, et kui on keegi liigutanud küünlajalgu kaminasimsi peal, tuleb mul vajadus neid säädida. Ja kui ikka on pilt viltu seina peal, siis mina hakkan kohe võdisema – mina pean tema paika saama!»
Korrektsus paistab välja ka filminäitlejate fotode kollektsioonist. See on jaotatud süsteemi järgivalt teemade, nimede, riikide ja muu kaupa.
Nii näiteks on näitlejate piltidest ja artiklitest koostatud kaustikud «Isad ja pojad», «Isad ja tütred», «Emad ja tütred», «Valge mees indiaanlasena», «Õed ja vennad», «Dünastiad» ja «Bondiana». «Lapsnäitlejaid on mul neli kaustikut,» ütles kollektsionäär.
Kingakarpidesse on paigutatud pildi- ja tekstimaterjal riikide kaupa. On ka suuremas mõõdus omaköitelisi albumeid ja kiirköitjatesse tallele pandud väljalõikeid.
Omaette on vähemal või suuremal määral eesti verd filminäitlejad, nagu Miliza Korjus, Ornella Muti, Mena Suvari, Bruno O’Ya, Johann Urb, noor austraallanna Sophie Luck. «Eks meie, väike rahvakene, taha ju iga oma terakest näha kasvamas viljakas mullas, aga sageli on need terakesed üle kuivatatud ega lähe võimsalt edasi,» ütles Reet Praats.
Päris eesti filmistaaride osa on üsna väike. Nii näiteks tõmbab koguja virnast välja Georg Otsa pildid. «Marko Matverest teen ma omaette albumi,» lisas ta.

Okupatsioonide ajal

Kogumine sai tasapisi alguse Saksa okupatsiooni ajal, kui väike Reet ja tema pere elasid Tartu üliõpilasmajas. Praegu on see tuntud kui ülikooli vana kohvik.
«Isa oli üliõpilasmaja hooldaja tol korral ja seal oli talle antud ametikorter,» meenutas elupõline tartlanna. «Kõik ajalehed ja ajakirjad, mis olid üliõpilaste lugemislauas, visati hiljem kuuri. Ma sain jaole ja võisin neile käärid sisse lüüa.»
Väga oluline oli väljaanne Signal, mille igas numbris oli ühel leheküljel üks filmikuulsus – Marika Rökk või Zarah Leander või … Näitlejate pilte ja nende kohta lugusid leidus rohkesti ka ajakirjades Maret, Film ja Elu, Huvitav Žurnaal, Vallatu Magasin jm.
Nõukogude okupatsiooni naasmise järel sai kogu täiendust sõbrannade ja sõbrannade sõbrannade abiga, samuti leidus olulist perioodikat antikvariaatides.
«Pärast sõda oli see täiesti õnneasi,» meenutas ta. «Antikvariaatides sai 10 kopikaga väikseid pilte osta. Mina sain ema-isa käest 30 rubla taskuraha kuu peale. Ma läksin ühel päeval antikvariaati ja see 30 rubla oli korraga läinud ja õe 30 takkaotsa.»
Oma suurt kollektsiooni on Reet Praats saanud kasutada koolinoorte silmaringi laiendamisel. Nimelt töötas ajaloolase haridusega õpetaja A. H. Tammsaare nimelises Tartu 1. keskkoolis ehk praeguses Treffneri gümnaasiumis, õpetas ajalugu ja fakultatiivainena filmikunsti. Ta juhendas 1970. aastatel ka Tartu linna keskkooliõpilaste filmiklubi.
Klubi tegevuses aitas kaasa teiste koolide õpetajaid. Reet Praats meenutas Miina Härma nimelise Tartu 2. keskkooli õpetajat Aita Maasikut (Onu Bella ema), kes kogus tookord filminäitlejate autogrammidega pilte.
Klubi seansid olid Athena kinos, mille nimi oli toona Saluut. «Ma korraldasin kuus mitu korda lasteseansse,» meenutas ta. «Pidin seal ka loenguid pidama. Mõned filmid olid sellised, mille ees tuli rääkida, näiteks Ameerika film kahes osas «Tuulest viidud». Vahepeal tulid koos filmiga Moskvast seltsimehed kaasa, et ise rääkida enne seanssi.»
Olid ajad ... Mõned filmid olid tsensuuri arvates ideoloogiliselt isegi nii väärad, et neist sai näidata ainult kontrolliva silma all valitud lõike. «Vanad nõukogudeaegsed tsensorid sureksid südamerabandusse, kui näeksid, mida kõike nüüd noored vaatavad,» ütles Reet Praats.

Raadi mõisapargis

Praegu käib ta ühte ja teist oma kollektsioonist näitamas haruharva. Viimati oli teda näha 16. septembril Eesti Rahva Muuseumi mõisapargis Raadil. Eesti filmi sajanda aastapäeva puhul oli ERM sinna kutsunud teiste muuseumide esindajaid ja erakogujaid.
ERMi näitusemaja juhataja Kristjan Raba nimetas Reet Praatsi kollektsiooni filmiaasta üheks eredaimaks avastuseks. «Saime ERMi rahvaga jälile legendaarse ajalooõpetaja Reet Praatsi kogule,» ütles ta. «Kõik filmindusega seoses on kodus kokku köidetud, hoitud ja talletatud nagu eeskujulikus muuseumis.»
Kollektsiooniga põhjalikule tutvujale vaatab Kristjan Raba sõnul vastu terve filmisajand. «Mäletame ju hästi, kui meie emad korjasid kaunite filminäitlejate pilte kogu maailmast,» lisas ta. «Korralik nostalgialaks igal juhul.»

Internetiajastul

Reet Praats peab oma lemmikuteks läbi aegade naisnäitlejatest Audrey Hepburni, Meryl Streepi ja Deanna Durbinit ning meesnäitlejatest Dustin Hoff­manit, Robert Redfordi ja Nelson Eddyt. Eriline austus on tal 1930. aastate staaride vastu.
Kuidas ta suhtub põhjatu interneti rikkustesse?
«Nüüd ma ei peaks ju üldse koguma – löö arvuti lahti, sealt saab ju kõike välja printida,» ütles ta. «Ma olen vahel ikka tütrepoegade poole pöördunud, nad on minu hullusega harjunud.»
Reet Praats nendib, et praegu ei ole kogumisel enam suurt mõtet. Näitlejaid saab üleilmses võrgus vaadata isegi liikuvate ja rääkivate-laulvatena. «Aga mina olen inimene, kes armastab paberit,» lisas ta.

Toimetus otsis taga kogujaid

Minu töölaua kõrval on kapp. Aastakümnete jooksul kogunenud kraami hulgas on seal filminäitlejate piltide kollektsioon.
Oletasin, et seal on vähemalt kahe inimese kogu. Ühe suure fotoalbumi esikaane siseküljele on kirjutatud lapse käega «Kai Kalm (sünd. 1968. 13. 12.)», ühe vihiku esikaanele «Näitlejad. Kai Kalm» ja ühe vihiku esikaanele «Filminäitlejad nr. 2. Ene-Reet Pallo». Veel on kolm vihikut ja kaks joonistusalbumit, kõik ilma koguja nimeta.
Guugeldamine ei andnud omanike kohta teavet. Seepärast pakkusin Reet Praatsile välja järgmise mõtte. Kirjutan minu kapis hoiul olevate säilikute kohta ajalehes, ja kui oktoobri lõpuks ei ole välja ilmunud omanikke, annan kogu kraami Reet Praatsile.
Ta lubas need tänulikult vastu võtta. «Mida mul on topelt, seda ma ei tarvita, aga ma lammutan need kohe laiali ja panen oma süsteemi järgi paika,» ütles ta.
Siinse lehekülje tekstid olid eile juba valmis kirjutatud ja trükikotta saatmise ootel. Mälus mosaiikpilti kokku pannes mõistsime kolleegidega äkki, et Kai Kalm võiks olla Kroon­­pressi trükikoja juhi Andres Kulli abikaasa Kai Kull.
Kontrollimisel selgus, et nii see ongi. Oma lapsepõlvekogu tõi ta kord koos järjekordse tõlketööga kunagise ajalehe Liivimaa Kroonika toimetusse Valdo Jahilole vaadata. Nimelt oli praegune tuntud meelelahutaja toona anekdootide kogumise kõrval filmiajakirjanik, Kai Kull aga tõlkis muu hulgas artikleid näitlejatest ja filmidest.
Ja viimasel minutil selgus, et Ene-Reet Pallo on Kai Kulli tädi pinginaaber. Nad mõlemad olid omal ajal kogunud filminäitlejate pilte ja andsid need hiljem noorele Kaile.

 

Video: Kurtna laadal leidsid vanad väärtesemed omale uued omanikud

 Link videole:

Kurtnas toimus 6. mail vanavaralaat, kus käis palju külalisi ning neist mõned tulid ka piiri tagant. Laada korraldaja Rein Kork seletas, et laadal päästetakse vanu esemeid, mis võiksid muidu hävida.

"Ta võtab selle vana asja, mis on võib-olla uunikum, toob selle siia ja ta saab selle eest mingi raha. Ta saab sellega tasa oma sõidukulud ja muud kulud ja ta teeb kellegi õnnelikuks. Tema rõõm on see, kui ta näeb, kuidas inimene selle asja üle, mida tema annab ära, on õnnelik," rääkis Kork.


Toimetas Kärt Rebane

VIDEO: Nukkude koguja leidis kirbuturult üles enda restaureeritud nuku

 Link videole: Linki videole

Tallinna kirbuturul käis teiste seas ka nukukollektsionäär Heli. Heli leidis müüdava kraami seast üles ühe nuku, keda ta ise kunagi paremasse korda putitas.

"Mina olen teda kunagi juba restaureerinud," rääkis nukukoguja. "Siis jäi ta veel omanike kätte, aga täna ma sain ta õnnelikult ära osta," ütles Heli ja lisas, et tema kogus on juba sadu nukke.


Toimetas Kärt Rebane

Kollektsioneerimise juured peituvad koriluses

Miks kogutakse marke ja sitikaid? Kollektsioneerimine on hea näide inimolemuse sügavusest ja keerukusest. On raske leida asju, mida ei kogutaks. Kujutan ette, et mõni kogub kindlasti käbisid, teine pilvi taevas, kolmas mägesid.
Minu tšehhi sõber Stanislav kogubki mäetippe ja just sel eesmärgil käis ära Saaremaa kõrgeimal mäel, mis ei ole vapustavalt kõrge. Kollektsioonis aga peab olema igasuguseid mägesid, nii Šveitsist kui ka Saaremaalt.
Kogumisvaldkondi on piiramatu arv, tuntuimad on bibliofiilia, bonistika (rahatähed jms), faleristika (ordenid jms), filateelia, filokartia (piltpostkaardid jms), fillumeenia (tikutoosietiketid jms) ja numismaatika.

Mis on kollektsioneerimine?
Becki järgi iseloomustab kollektsioneerimist teatud objektide aktiivne, valikuline ja kirglik otsimine ja omandamine. Objektid võetakse seejuures tavakasutusest välja, näiteks liblikakogusse sattumise eelduseks on liblika tapmine või objekt jäädvustatakse koguja mällu/kaamerasse, kui seda ei saa kaasa võtta.
54,2 meetri kõrgune Raunamägi Saaremaal ongi eriline kääbusobjekt normaalsete mägede seas mu sõbra mälu kollektsioonis.
Kollektsioneerimine on välja kasvanud inimese vanimast tegevusest – korilusest. Inimesed korjasid toiduks marju, seemneid, juuri, mugulaid, ka pisiloomi, putukaid.
Kogujad on ka teised elusolendid, ühed usinamad on mesilased. Kui mesilased koguvad siiamaani nektarit, siis inimesed loobusid korilusest, sest hakkasid põldu harima, et mitte mööda metsa ringi mütata. Mis on aga hämmastav, et kogumise kirg ei kadunud kuhugi. Vajadust ei ole, aga tegevus ise jäi alles, tegevus oleks nagu ilma vajaduseta.
Ameerika isiksusepsühholoog Gordon Allport nimetas seda funktsionaalse autonoomia fenomeniks: tegevus jääb alles vaatamata põhjuse kadumisele. Inimesed hakkasid asju korjama mitte selleks, et neid praktiliselt ära kasutada, näiteks, ära süüa, vaid “niisama, enda lõbuks”.
Või näiteks – seksuaalvahekorras ollakse mitte lastesaamise eesmärgil, vaid niisama, lihtsalt lõbu pärast või restorani minnakse, mitte selleks, et kõht täis süüa, vaid “niisama lõbutsema”. “Niisama” tähendab, et tegevuse põhjus on varjunud, võib-olla isegi lapsepõlves, nagu hiljem näeme.
Kollektsioneerimise võib laias laastus jagada kaheks rahalisest aspektist lähtudes: mõningaid kollektsioone saab rahaliselt hinnata ja teisi peaaegu üldse mitte. See ei tähenda, et viimased oleksid subjektiivselt vähem väärtuslikud kui rahaga mõõdetavad kollektsioonid.
Rahaliselt on määratletavad eelkõige kunsti-, raamatu-, mündi- ja margikogud. Oksjonitel selgub nende väärtus. Hoopis raskem on määrata, näiteks õllepudelite kogu väärtust.
Kui keegi korjab õllepudelite silte, siis teeb ta seda “niisama”, vaevalt et tal on mingi praktiline mõte, näiteks – saada oma kollektsiooni äramüümisega rikkaks. Veelgi raskem on määrata katkiste pastakate või rannakivide kollektsiooni väärtust. Keeruline on leida neile ostjat, kuigi potentsiaalselt võib selline inimene Brasiilias elada.
Hoopis eriline lugu on muljete ehk kogemuste kollektsioneerimisega, mis oma leviku ja tähtsuse poolest tänases maailmas annavad silmad ette filatelistidele (kirju saadetakse vähem, markide tähtsus kahaneb).
Uute kogemuste näidisjahtijaks peetakse Don Juani, kes kogus naisi mitte nende endi pärast, vaid uute muljete pärast. Kui ei ole just naistemees, siis tuleb minna reisima, et saada enneolematuid kogemusi. Taisse minnakse, et kogeda uusi elamusi nii silmade, kõrvade kui ka keele abil. Inimese elu keerleb üha enam kogemuste kogumise ümber.
Elamused talletatakse digitaalkaameratega, et näidata oma muljete kollektsioone sõpradele. Tänu digitaaltehnikale ja arvutiprogrammidele on lihtne tiražeerida oma kollektsioone. Margi- või sitikakollektsioonile on olemuslikuks paljundamise võimatus.
Traditsiooniline kollektsioon on unikaalne. Kui maalide kopeerimise pärast pannakse vangi, siis täna kogetaksegi selleks, et seda edastada – oleks ju rumal jätta austrite söömise kogemus ainult iseendale. Selline uus maailm!

Kollektsioneerimise psühholoogia.
Psühholoogiat huvitavad eelkõige muidugi hälbed, ka kollektsioneerimises. On teada üks katastroofiga lõppenud bibliofiili lugu, kus Thomas Phillippsi nimeline mees seadis eesmärgiks omada kollektsioonis kõiki raamatuid ühes eksemplaris. Tal oli 60 000 käsikirja ja 50 000 raamatut (1872).
Tänases USA-s löövad suuri laineid loomade eest hoolitsejad, kes koguvad kokku suure arvu loomi, aga tegelikult ei suuda nende eest õigesti hoolt kanda. Loomaarmastus maksab loomadele karmilt kätte. Need “loomaarmastajad” on küllaltki sageli üksikud häirunud vaimsete probleemidega vanurid.
Hoolitseda püütakse suure arvu kasside ja koerte eest, mis aga ei ole mõistlik.
Psühhoanalüütikud leiavad, et kogumiskire põhjusi tuleb otsida psüühika sügavustes. Kollektsioneerimises väljenduvad omamise sundmõtted ja käitumine, mille juured on anaalses faasis.
Suure hulga kasside-koerte eest hoolitsemise juured võivad olla varases lapsepõlves, kuna ei olnud sooje suhteid vanematega ning ei tekkinud lähisuhteid ka täiskasvanueas.
Kollektsioneerimine asendab puuduvat inimlikku mõõdet ja inimlikku soojust. Sisemine tühjus sunnib inimest seda täitma igasuguste asjadega. Kui inimesel on palju raha, siis hakkab ta koguma kunsti, vähese raha korral on hea täita oma tühjust tühjade õllepudelitega.
Inimest hakkab juhtima kogumise vajadus, mitte tema ise. Kollektsioonid võivad kasvada nii suureks ja nii töömahukaks, et ei jätku ei ruumi ega aega muuks tegevuseks. Kollektsioonid matavad inimese ehk teisiti öeldes, kollektsioneerimisest võib saada sundkogumine, samamoodi nagu tipsutamisest sundjoomine.
Sigmund Freud on märkinud, et käitumist ei tingi mitte ainult naudingu saamise soov, vaid ka kordamise vajadus. Kui ükskord oled rõõmustanud ilusa liblika leidmise pärast, siis on vastupandamatu soov jälle tunda seda naudingut ja sa lähed nagu pime seda naudinguliblikat otsima.
Ja naudingut pakub mitte see liblikas ise, vaid selle otsimine. Korratakse kordamise enda pärast. Mida tähendab lause “kordamine on tarkuse ema”? Kas äkki mitte eelnevalt kogetud naudingu kordamist ehk targad teavad, kuidas naudingut saada.
Erich Fromm on eristanud koguja isiksuse tüübi, kelle maailmaks on varad ja potentsiaalsed varad. Omamist soodustab ka protestantlik tööeetika: tööta hoolega, siis saad kaubanduskeskuses osta.
Koguja isiksusetüübi varjupooleks on eemaldumine perekonnast (oled kogu aeg tööl), külmad suhted teistega, täheldatakse isegi destruktiivsust. Äärmuslikul kujul koguja võib olla jäik, põikpäine, ihnuskoi, kujutlusvõimeta persoon; pehmemal kujul järjekindel, majanduslik ja praktiline.
Mõnel juhul haakub sundkollektsioneerimine kleptomaaniaga või lihtsamalt öeldes varastamisega. Nii on noorsookultuuris levimas iidolite riietusesemete kollektsioneerimine ja sageli püütakse superstaari esinemise ajal varastada talle kuuluvaid asju. Ise oled tühine sitikas, aga omades tükikest iidolist, saad suureks.

 Voldemar Kolga / Eesti Päevaleht / Ärileht / 2005/04/27

Pärnu mehe pudelikogu teeks muuseumilegi au

www.parnupostimees.ee 05.05.2012


Anu Villmann, reporter

Vanu pudeleid kollektsioneeriv Mati Valberg näitab vahvaid figuure, mille kõhus loksus tsaariajal viin. Viinapudeleid ja -karahvine on mehel kogus teisigi.

foto: Urmas Luik

Mis imeviguriga tegu? See on tsaariaegne lutipudel. Piim valati pudeli kõhul olevast august sisse ja avale pandi söötmisajaks punn ette.

foto: Urmas Luik

Pärnakas Mati Valberg naljatab, et legendaarne Pudeli-Vovka on ta ametivend: mõlemad korjavad pudeleid, ainus vahe kahe mehe vahel seisneb selles, et kui Vova müüb pudeleid, siis Valberg ostab neid.

Vanu õlle- ja limonaadipudeleid hakkas Valberg kollektsioneerima 15 aastat tagasi. Nagu tihtilugu hobidega juhtub – puhtjuhuslikult.
Aidanud hankida tuttavale paar vana A.Le Coqi tahulist õllepudelit, leidis mees, et võiks mõne, näiteks sama firma Gladiaatori marki õllepudeli oma koju viia.
Paarist pudelist sai peagi riiulitäis, siis juba teine, kolmas ja nii edasi. Nüüdseks on kogu kasvanud nii suureks, et eluruumidesse kõik ei mahu ja muist on kolitud garaaži.
Kogu on muuseumivääriline, sest peale õlle- ja limonaadipudelite sisaldab see sadu muid klaasanumaid alates vanadest tindipottidest ja lõpetades apteegipurkidega. Kollektsionäär ise peab olulisimaks just vanu õlle- ja limonaadipudeleid ning nende silte-korke.
Klaastaara on süstematiseeritud tootjate ja perioodide kaupa. Vanimad eksemplarid pärinevad 19. sajandi lõpust, noorimad, kui nii võib öelda, 1930ndatest. Osa pudeleid-korke on seotud Eestiga, teine osa laiemalt kunagise Tsaari-Venemaa ja Lätiga.
“Nõukogude aeg mulle huvi ei paku ja ma ei taha ka tänapäeva pudeleid, sest siis elamises endale enam ruumi ei jääkski,” räägib Valberg. Ja lisab, et kui korjamist alustas, võttis suure hurraaga vastu kõike: vanaaegseid pudeleid, silte-korke tervest ilmast. Mõne aja pärast tuli arusaam, et päris kõike koguda ei jõua ega ole mõtetki.

Iga nüanss loeb

Igal juhul äratab Valbergi kogu aukartust: õlle- ja limonaadipudelite hulk küünib üle 200. Palju on peenemaid napsu- ja viinapudeleid, peale selle muud klaasanumad. Valberg pakub, et kokku võib tal olla pool tuhat eri klaaseset.
Kui silmadel üle pudeliriiulite lasta, võtab Eesti klaasi- ja joogitööstuse ajalugu pupillid pudelikujuliseks ja ega giidi abita ekspositsioonist õiget sotti saakski.
Õnneks on kollektsionäär varmas iga pudeli ja korgi juurde selgitusi jagama. Jutt on põnev ja põhjusega: ei saa ju vanavara korjata ilma möödanikku uurimata.

Mida kollektsioon sisaldab?

Sõjaeelse vabariigi aegsetest pudelitest näiteks palju Livonia õlletehase, Talko ehk Tallinna Karastusjookide Osaühisuse, tuntud tootjate Saku Õlletehase ja A.Le Coqi kunagist toodangut ja Pärnus tegutsenud Bliebernichti pudeleid. Viimasena mainituid on Valbergil ka impeeriumiaegseid.
Tegelikult on klaasanumaid märksa enamatelt tootjatelt kui siin nimetatud, kuid kõiki neid üles lugeda ei jõua.
Samuti on Valbergil ühelt ja samalt pruulijalt pudelinäidiseid rohkem kui üks. Ainuüksi Livonia omi 18–19.
Kui võhikule paistab riiulitäis sääraseid ühesugustena, pole nad teps mitte identsed.
Igaühel on mingi nüanss, mis teda ülejäänutest eristab. Olgu selleks logo klaasil, pudelikaela kuju, pudelisuu kumerus, põhjamärgistus või midagi muud.
Valberg toob näiteks kaks Saku õllepudelit, mis esmapilgul näivad kui kaksikud. “Mõlemal on peal kiri “Saku õlletehas”, aga kui lähemalt uurida, näeb, et šrift on veidi erinev,” juhib koguja tähelepanu. “On nad nüüd eri klaasivabrikutes tehtud või siis ühes, kuid eri klaasivaluvormiga, kes seda enam tagantjärele teab.”
Või hulk tahulisi A.Le Coqe, mis eemalt tunduvad samased, ent igaüks on oma väikse erisusega.
Tsaariajal tegutses palju väiketootjaid ning limonaadi ja mineraalvett villisid vabrikantide kõrval apteekridki.
Mõningaid Vene päriolu pudeleid ehib keisririigi vapp. Kahepäine kotkas pressiti pudeliklaasile nende markide puhul, mida võis müüa riigipea õukonnas.
Sääraseid oma ajastu kvaliteedimärgiga pudeleid on Valbergi kogus mitu ühelt suuremalt tsaariajal Sankt-Peterburgis tegutsenud Kalinkini õlletööstuselt.
Vahvad on omaaegse Heinrich Pulsi õllevabriku saksa- ja venekeelsete kirjadega pudelid.

Kust saada?

Et klaastaara on kogumisobjekt, mida ei kategoriseerita, nagu näiteks marke ja münte, käib pudelite väärtuse mõõtmine kõhutunde pealt, see tähendab jälgides vanavaraturul toimuvat.
Odavamad on A.Le Coqi tahukapudelid, Bliebernichti toodang ja Saku ussikujutise ja õllekapaga pudelid. Neid liigub antikvariaatides, internetis ja vanavaralaatadel rohkem.
Mahajäetud majadest pole enam lootustki miskit põnevat leida, need on läbi tuustitud.
Valbergil aga on peale ostetu ja sõprade-tuttavate käest saadu isegi prügimäelt korjatud pudeleid. “Aastaid tagasi, kui Pärnu prügimägi tegutses, oli seal üks elanik, kes mulle rämpsust korjatud pudeleid müüs. Nii mõnegi päris huvitava pudeli sain nii. Ajalugu on kindlasti kaotanud sellest, et prügimägi kinni pandi.”
Hobikaaslasi arvab Valberg endal Eesti olevat paarkümmend. Eraldi pudelikorjajate klubisse pole nad koondunud.
Küll kuulub Valberg ühendusse Club Baltica, mille liikmed kollektsioneerivad kõike õllega seonduvat: korke, etikette, joogiklaase ja kanne, klaasialuseid. “Pudelikorjajaid peale minu seal eriti ei ole, klubi liige olen ma sellegipoolest,” märgib pärnakas. Ja tunnistab, et eks kipu tal vahel harrastusest tüdimuski peale tulema. Nõuab ju kollektsiooni täitmine antikvariaate ja laatu pidi käimist. “Aga ma olen laisk ja alati ei viitsi,” muigab mees.
Samal ajal pole Valbergil “täiusliku kollektsioonini” pikk maa: puudu on vaid 20 pudelit.
Niisama rikkalik kui pudelikogu on Valbergi portselankorkide kollektsioon.
Küllap ei ütle kirjad-nimed J. Nirk, AHTO, K. Riik või O.S. korkidel asjatundmatule midagi, küll aga kollektsionääridele.
Pärnuga on korkidest seotud mitu. Peale Bliebernichti omade näiteks G. Nuuma nimelised. Nuuma villis 1930ndatel Pärnus eri rüüpeid Aia tänavas, praeguse Kesklinna lasteaia asukohas.

Peened napsud

Üks eakamaid pudeleid tema kogus võib olla 1880ndatel Riias toodetud mineraalveepudel, millel on klaasivabriku tempel valmispudelile peale sulatatud. Tollal eraldi joogitehase märgistusega pudeleid ei tehtud.
Ehkki niisama arvukat, kui mitte arvukamat pudelite ja purkide kogu, mis kunagi pole mahutanud õlut ega limonaadi, peab Valberg teisejärguliseks, on tegu ääretult huvitava osaga tema kollektsioonist.
Mida kõike siin ei näe! Apteegi-, ravimi, essentsi-, äädika-, õmblusmasinaõli- ja napsupudelid, tindipotid, likööriekstraktipudelid, pudelikesed, kus kunagi on olnud küüne-, kübara-, kalossi- või munalakk, oranžid savist joogipudelid, haprad viinakarahvinid, meremeeste silmatilkade potsikud.
Ja kõik ikka 1940. aasta eelsest ajast.
Pruunist klaasist apteegipudelite komplektis seisab 11 pudelit, kuid peaks olema 12 – mõõdus 500 milliliitrist viieni. Toda kõige väiksemat, viiemilliliitrist, Valbergil pole.
Äädikapudeleidki on terve rodu. Nende eristamist hõlbustavad kolmeks või viieks jaotatud mõõteosad pudeli kerel. Nii oli täpselt näha, kui palju äädikat välja valati ja kui palju alles jäi.
Õmblusmasinaõlipudelitest on olemas nii tsaariaegne Singeri masinale mõeldud kui üks ingliskeelsete kirjadega purgike, samuti eestiaegne aktsiaseltsi Odor lansseeritud õlipudel.
Silma torkab lapik kahe näoga pudel, mida Valbergi jutu järgi kutsuti teatripudeliks. Mis siin sees kunagi loksus, on teadmata. Ehk mõni teatrinaps?
Suurematest esemetest püüavad pilku piima- ja veinipudelid. Viimasena mainitud on pealtnäha täiesti tavalised, ühegi märgistustega, kuid lähedalt uurides selgub, et mõnel on põhja all venekeelne kiri, mis viitab sõjaväekorpusele. Tegu on spetsiaalselt tsaariarmee ohvitseridele valmistatud veiniga.
Piima- ja veinipudelite kõrval on võtnud sisse koha koonusjad, imekerged ja läbipaistvad pudelid, mille sees müüdi 100 aastat tagasi viina.
Nagu öeldud, on Valberg pühendunud eeskätt õlle- ja limonaadipudelitele, kuid tal on umbkaudu sada eestiaegset peenema napsu pudelitki ja paks album pudelite etikettidega.
Albumisse on talletatud näiteks Tallinnas tegutsenud Luscheri & Mathieseni veinitööstuse marjajookide ja veinide, Tartu Aiavilja Ühisuse, Valga Likööri ja Napsi Vabriku ning Viljandi ALKO vabriku pudelite silte.
Päris mitme pudeli sildil on kujutatud kukke, ent tegu pole ühe tootja joogiga, sest peale Kännu Kuke tehti sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal kukesildiga napse, nagu Küla Kukk ja Joo-Joo. Kogumikku lapates võtaks sildigalerii kõige paadunumal karsklaselgi keele kuivaks: omal ajal valmistati Eestis väga isuäratavaid napse.

http://www.parnupostimees.ee/830854/parnu-mehe-pudelikogu-teeks-muuseumilegi-au/

  Artikkel ja pildid

 

Kiiksud kruvivad taksofonikaardi hinda

www.pluss.postimees.ee 22.03.2012

Jüri Saar, reporter

Arvo Müürsepp

foto: Margus Ansu

Ehkki Eesti kõige kõrgema nominaalhinnaga telefonikaart maksis 300 krooni, on kollektsionäärid haruldasimate Eesti kõnekaartide eest pakkunud isegi kümne tuhande krooni ringis. Ühel mehel on need haruldused kodus albumis.

Tartlane Arvo Müürsepp ei väida, et tema umbes 20 000 telefonikaardist koosnev kogu on Eesti suurim, suurimas on neid väidetavalt üle 50 000.

Küll usub ta, et Eesti telefonikaartide kogu on tal peaaegu täiuslik, sest lisaks kõigile käibel olnuile – 221 – on ka rariteetseid tootmisvigadega kaarte ja ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud testkaarte. Kogu mahutamiseks on vaja neli riiulitäit albumeid.

Nii näiteks on tal tulipühvli aasta 1997 puhuks trükitud kaart, mille tagaküljel on eksituse tõttu 1998. aasta kalender. On ka 50-kroonine autopildiga telefonikaart Mini, mille kogu tiraaž osutus praagiks, sest kiip oli valesti programmeeritud. Tiraaž hävitati, üksnes 600 kaarti jäeti kollektsionääridele müümiseks.

Eesti sideajaloos on telefonikaartide aeg õige lühike episood. Esimesed kaarditaksofonid võeti kasutusele 1993. aastal ja viimased lülitati välja 2010. aasta lõpus.

Müürsepp on veendunud, et nende kasutamine võis olla selleks ajaks harvaks jäänud, aga kasutajaid ikka veel oli, kuid saatuslikuks sai eurole üleminek. Taksofonide ümberseadmine ja uues vääringus kaartide trükkimine poleks olnud majanduslikult tasuv.

Kui Eestis hakkasid tööle esimesed taksofonid, ei olnud veel omamaise kujundusega kaarte. Alguses kasutati Belgia vaadetega kõnekaarte, taksofonidki olid pärit sealt. Nende eripära oli, et tühjaks räägitud kaardi neelas taksofon alla. Tallinnas oli aparaat, millega sai neid taaslaadida.

Hiljem tulid juba Iisraelis tehtud sinised taksofonid ja Tartus Tarkonis toodetud sinised taksofonid. Muide, Tarkonis kasutatud testkaardid on kogujate hulgas kõrges hinnas.

Kõige väiksema nominaalhinnaga telefonikaart oli 10-kroonine, aga seda ei lastudki käibele, sest inflatsioon jõudis ette. Kõige suurem nominaalhind, 300 krooni, oli kaardil esimese üldlaulupeo mälestuseks.

Müürsepp sattus telefonikaarte koguma töö tõttu. Ta oli Eesti Telefonis osakonnajuhataja ja vastutas ka taksofonide hoolduse eest. Seetõttu oli lihtne alles jätta juba tarvitatud kaarte, mida keegi enam ei tahtnud, ja hankida kõiki teisi, sest ülevaade, mida koguda, oli hea.

Eesti oli küll üks esimesi riike, kes taksofonidest loobus, kuid münditaksofonidelt kaarditelefonidele üleminekul üldsegi mitte.

Müürsepp rääkis, et esimene kõnekaart anti Itaalias välja juba 1975. aastal, kuigi belglased vaidlevat, et see oli kõigest proovikaart ja päris alguseks tuleks lugeda nende 1977. aastal välja antud kaarti.

Hulgaliselt hakkasid telefonikaardid levima 1980. aastate teises pooles ja siiamaani antakse enamikus riikides välja uusi kaarte. Taksofonikaart oli mugavam kui telefoni juures müntidega sehkendamine.

Müürsepp on kokku arvestanud, et tema kogus on kaarte 182 riigist ja lisaks veel neljast endisest riigist – Saksa Demokraatlik Vabariik, Nõukogude Liit, Jugoslaavia ja Tšehhoslovakkia.

On aga ka väga eripäraseid, näiteks Kosovos Itaalia rahuvalvajatel kasutusel olnud või Prantsuse antarktilistel aladel tarvitatud kaardid. «Huvitav oleks teada, kes neid seal kasutasid,» mõtiskleb mees.

On ka selline kaart, mis välja antud presidentide Clintoni ja Jeltsini 1993. aasta Vancouveri kohtumise puhul.

Telefonikaartide, sisuliselt ju väikeste plastkaartide hind võib käia kõrgelt. Müürsepa teada on ühe kaardi eest oksjonil makstud ka 13 500 dollarit. «Ma ei kujuta ette, kui palju võiks tänapäeval maksta maailma esimene kaart,» mõtiskles ta.

Müürsepp lisas, et kui 1989. aastal käis Briti peaminister Margaret Thatcher Moskvas, kingiti talle telefonikaart «Vene talv» nominaalhinnaga 50 rubla, selle kataloogihind oli juba toona tuhat dollarit.

Milleks aga telefonikaartide kogu? «Eks sellel kogul ole kunstiline väärtus, eks ka sideajaloo seisukohalt väärtus, minule on need stressi mahavõtmise jaoks,» vastas Müürsepp.

Kujundus on isegi Eesti kaartidel väga mitmekesine: fotosid loodusest, linnavaateid, kultuuritegelasi ja kunstitöid ja mida kõike veel.

Omapärased on ka Müürsepa kogus leiduvad võltsingud, näiteks eespool mainitud tulipühvli aasta kaart on kollektsio-näärse väärtuse suurendamiseks võltsitud R-kioski kaardiks, ehkki sellist pole kunagi käibele lastud. Veelgi omapärasem on kaart, mis pärast tühjaks rääkimist ja taksofonist väljavõtmist end ise uuesti laadis.

Küünlakogu täidab terve toa

pluss.postimees.ee 07.03.2012

Aime Jõgi, reporter

Kuueaastase Toomas Söödi kogus on praegu 320 küünalt. Sellel pildil näeb tema väljapaneku üht, väiksemat osa.

foto: Sille Annuk

Toomas Sööt on nagu muinasjutupoiss. Sest kui su ema on flamenkotantsija ja isa korstnapühkija ning sul on kodus tuba lukus uksega, mille taga aardekamber, siis peab see olema muinasjutt.

Toomase kodu asub Tartus Ravila tänavas ühes päevi näinud eramajas, mille tegelik valitseja on vanaema Linda Sööt ehk majahaldjas, nagu terve pere teda hellitavalt kutsub.

Maja teisel korrusel asub väike tuba, mille uks käib lukku. Kui Toomas selle võtmega lahti keerab, avaneb vaade varaaita, mille kalliskivideks on 320 eriilmelist küünalt.

Lausa uputab

Seal on lillekujulised küünlad, romantilised küünlad, isetehtud küünlad, sädelusega küünlad, piltidega küünlad. Seal on tassi, taldrikule, pokaali ja munakoorde asetatud küünlad. Ameerikast toodud küünlad. Niisugused küünlad, mis esimesel hetkel ei tundugi küünlad – näiteks üks hiiglaslik täring, loomakujud, miniatuursed tähed, mis kokkuloetuna moodustavad ingliskeelseid sõnu ja lauseid.

Seal on kolme tahiga suur küünal ning veelgi suurem ja kõrgem pulmaküünal – Toomase kollektsiooni kroon! Too pulmaküünal ongi viimane lisa, mis jõudis poisi juurde saladuslikke teid pidi täiesti võõralt inimeselt annetusena pärast seda, kui ta kuulis Toomase-taolisest poisist ja tema hobist.

Kui inimene midagi väga soovib ning ahneks ei lähe ja piisavalt kannatlik on, siis kipuvad soovid täide minema. Toomasega nii läks.

Poiss on küll alles kuueaastane ja tema pulmadeni on ilmselgelt hulk aega, aga 85. aastaringi käiv vanaema Linda Sööt, kes aja kulgemisest juba mõndagi teab, ütleb humoorikalt, et vahest väga palju seda aega nüüd ka ei ole ...

Kui Toomaselt küsida, millal ta sünnipäev on, siis vastab ta nagu muinasjutupoisile kohane: siis, kui tulbid õitsevad!

Ja kui Toomas peaaegu seitse aastat tagasi sel tulpide õitsemise ajal Eena Vlassova ja Ülo Söödi perre sündis, ei ennustanud miski ühe kirgliku loomuse saabumist.

«Ühel päeval me hakkasime Toomasega kahekesi küünlaid põletama, ta oli siis natuke üle aasta vana,» meenutab vanaema Linda ja kirjeldab järjest tähtpäevi, mille puhul küünla põlemapanek annab pidulikku hõngu.

«Kui Toomas juba rääkima hakkas ja ma mõnikord küsisin, mis ma sulle poest toon, vastas poiss, et toogu ma küünal. Ikka ja jälle küünal,» räägib vanaema edasi. «Ja siis me oma ühistel linnaskäikudel ostsime neid ajapikku igalt poolt kokku, kus aga vähegi nägime ja millest rahakott üle käis.»

Siin on ilusad, ja siin!

Et Toomase muinasjutt ei kulge aegade hämaruses, vaid keset kommertslikku, moodsa aja elu ja ilma, siis on nii mõneski äris küünlavalik enneolematult lai.

See viib Toomase tavaliselt suurde segadusse, nii et ta omaette pomisedes muudkui räägib: «Siin on nii ilusad küünlad. See ja see, aga seda tahaksin ka, ja siis veel see ja see!» Paari sammu pärast kostab Toomase huulilt raske ohe: «Oi millised imelised küünlad veel siin on!» Ja siis ohkab Toomas veel vähemalt kolm korda.

Niisuguste poelettide ees seistes teab Toomas üht vanemate seatud vankumatut reeglit: korraga võib ta saada endale ainult kaks uut küünalt, mitte kunagi tervet ostukärutäit.

Toomase flamenkotantsijast ema Eena Vlassova on argipäevadel lasteaiaõpetaja ning tõele au andes murrab temagi mõnikord pead, mis kasu sellest kogumisest lapse arengule võiks olla ning kas kuueaastane innustunud kollektsionäär on tavaline või ebatavaline nähtus.

Ema jutustab, et eelmisel aastal, kui Toomas sai kuueseks, korraldasid nad kodus sünnipäevapeo koos küünlanäitusega sõpradele. Oli huvitav küll! Edasi järgnes küünlanäitus Po­ku lasteaias, kus Eena Vlassova lapsi õpetab ning kus Toomas ja ta noorem vend Madis käivad, ning seegi näitus tõi majja palju elevust.

Ema rõhutab, et poiste arenemises on kindlasti suur roll vanaemal, kes neile alatasa jutte jutustab ja raamatuid ette loeb, koos nendega talvel kelgutamas käib ning kevadel lillepeenraid harib ja taimi istutab.

Ka meeldivat perel lausa südatalvel metsas käia, isaga koos lõket teha ning, nagu Toomase noorem vend Madis ütleb, «vosti killida»; suvel ratastega mööda maad matkata ja telkides ööbida.

Koguja preemia

Viimane peatükk Toomase küünalde loos on see, et kui Eesti Rahva Muuseum kuulutas välja õpilaste joonistusvõistluse «Minu kingitus», siis osales selles Toomaski, kuigi on alles koolieelik. Pildile joonistas ta loomulikult küünlad ja kõrvale kirjutas, et need on tema elu kõige paremad kingitused.

Ema lisas juurde selgituse, et neid elu kõige paremaid kingitusi on Toomasel kodus üle kolmesaja, ning kirjeldas veel üht ja teist, et ta jutt ikka usutav tunduks. Toomas Söödi pilt ja lugu panid «Minu kingituse» võistluse žürii sedavõrd heldima, et see andis joonistusvõistluse auhindade kõrval välja eriauhinna – koguja preemia.

On ju lugu nagu muinasjutt!

Kirg õlle vastu täitis terve toa

pluss.postimees.ee 10.01.2012

Toomas Konseni kollektsioonis kõrguvad haruldaseks muutunud õllekastide virnad laeni ja õlletaara, mil vanust kuni paarsada aastat, täidab suuri riiulipindu. Ent ta kogub muudki Liivi- ja Eestimaa õlletootmise ajalooga seonduvat. Kogus on tal üle 3500 õlle tootmisega seotud eseme.

foto: Sille Annuk

Jüri Saar, reporter 

Kõik algas A. Le Coqi tehase tilgapudelist, milles vanaema tavatses äädikat hoida, aga nüüd on Toomas Konseni kogus mitu tuhat eset, mille näitamiseks plaanib mees kunagi muuseumi rajada.

Toomas Konsen ei tee saladust, et tema lugupidamine õlle vastu on suur. Aga kirg õlletootmisega seotud esemete vastu tohutu. Üks kollektsionäär, kes Konseni kogu kiitis, ütles, et õllekaste on maast laeni. Ja see on sulatõsi. Kuid õllekastid on vaid murdosa kogust.

Ruumis, mida Konsen nimetab ateljeeks, on vitriinis kümneid ja sadu õllepudeleid – korgiga ja korgita, etiketiga ja ilma. Üht kätte võttes ütleb Konsen, et just sellisest jõid tudengid Tartu ülikooli taasavamise aegu 19. sajandi algul.

Teise puhul juhib tähelepanu, et õlu on toodud Liivimaa pealinnast Riiast, aga pudelisse villitud Tartus Tallinna uulitsas (praeguses Staadioni tänavas), nagu etiketilt näha. Tähelepanuväärne seepärast, et märgib raudteeliikluse algust – hobutranspordiga olnud suurte õllevaatide nii kaugele vedamine tülikas ja ajakulukas.

Mõnel pudelil pole etiketti, sest see on ajaga kaduma läinud või pudelilt ettevaatlikult maha võetud, et albumisse panna. Mõned pudelid on ajast, kui sildistamine polnud veel tavaks ja teave õlle valmistaja kohta oli pudelisse vormitud.

Õllepealinn Tartu

Konsen ütleb, et teda huvitab õlletootmise puhul kõik – pudelid, etiketid, korgid, kannud, kastid, korvid, dokumendid. Niisamuti õlletootmisega koos käinud karastusjookide tootmisse puutuv.

Keskendunud on ta Liivi- ja Eestimaa õlleajaloole, et tööpõld oleks hoomatavam, ja just tööstuslikule tootmisele – koduõlle pruulimine pole tema mängumaa.

Ajalised piirid on tinglikult 18. sajandi lõpp, kui tööstuslikku laadi õlletegu hakkas hoogu koguma, ja möödunud sajandi keskpaik.

Töömaa avarusest annab aimu, et ainuüksi Tartus oli 19. sajandil kuus õlletööstust, mistõttu Konsen nimetab Tartut Eesti õllepealinnaks.

«Tudengid ja muidu lür­­bijoojad, kes Pirogovi platsil istuvad, ei teagi, et joovad Alexander Diedrich Musso õlletehase keldri peal,» ütleb Kon­­sen.

Ta jätkab, et oli Pärtelsi õlletehas praeguse Illegaardi hoovi peal, oli Kütmani tehas, oli Livonia tehas Ülejõel, oli Gamb­­rinius Supilinnas. Ja muidugi Schrammi õlletehas Rüütli tänavas, praeguse A. Le Coqi eelkäijaid.

Uhkusega otsib Konsen välja 1874. aastal Schrammi tehase uue hoone nurgakivi silindrist leitud dokumendid ja esemed. Silinder tulnud päevavalgele teetööde käigus, selle sisu rändas ilma peale laiali.

Konsen, kelle kollektsionääristaaž on 34 aastat, ütleb, et tal kulus paar aastat, et silindris olnu uuesti kokku koondada. Kõik pole veel õnnestunud, aga suur osa siiski. On dokumente, fotosid tolleaegsest juhtkonnast ja teistest hoone ehituse võtmetegelastest, tolleaegseid linnavaateid. Üks omapärane ese on tehaseraha, mille eest töölised võisid saada liitri lahjat õlut päevas või suppi.

Ent peale nende tööstuste jäävad Tartu praegustesse piiridesse ka mitme mõisa pruulikojad. Kui lisada veel 20. sajandi esimesel poolel õlle tootmisega seotud kohad ja hooned, saaks kokku väga pika ekskursioonituuri, märgib Kon­­sen.

Üliõpilaskorporatsioonidele on Konsen tänulik kombe eest, et Beerfuchs’id pidid koguma õlleetikette ja nende juurde ülestähendusi tegema. Tänu sellele on säilinud väga haruldasi silte.

Kaks pudelit puudu

Konseni kogutud õlletaara hulgas on tõelisi haruldusi. Nii näitab Konsen Jõhvi mõisas tsaarikoja tarbeks pruulitud õlle pudelit. Ja lisab, et teadaolevalt on neid pudeleid säilinud kaks ja pool, see tähendab, et üks on katkine.

Kogujale on mõnikord väärtuslikud ka katkised pudelid. Kui näiteks talumees on pudelilt väitsaga korki maha kangutanud ja seejuures on pudelilt kild välja tulnud, ei ole pudel sugugi väärtusetu. Ka mõni pudelipõhi võib anda huvitavat infot.

Oma suure kogu näitamiseks on Konsen pidanud plaani avada muuseum, isegi hoone on välja vaadatud, kuid seni on mõte raha taha jäänud.

Mis puudu on, mida tahaks? «Palju tahaks. Teada olevatest pudelitest kaks on puudu. Üks oli Saku tehase pudel, oksjonil jäin ilma, see läks nii kalliks,» vastab Konsen. «Kogud on juba sellised, et pooleli jätta oleks ka imelik.»

Odav hobi see tõesti pole. Konsen ei taha küll rahast rääkida, aga ütleb siiski, et mõni mees on õllepudeli eest saanud autoraha. Siiski mitte uue auto jagu.