Kiiksud kruvivad taksofonikaardi hinda

www.pluss.postimees.ee 22.03.2012

Jüri Saar, reporter

Arvo Müürsepp

foto: Margus Ansu

Ehkki Eesti kõige kõrgema nominaalhinnaga telefonikaart maksis 300 krooni, on kollektsionäärid haruldasimate Eesti kõnekaartide eest pakkunud isegi kümne tuhande krooni ringis. Ühel mehel on need haruldused kodus albumis.

Tartlane Arvo Müürsepp ei väida, et tema umbes 20 000 telefonikaardist koosnev kogu on Eesti suurim, suurimas on neid väidetavalt üle 50 000.

Küll usub ta, et Eesti telefonikaartide kogu on tal peaaegu täiuslik, sest lisaks kõigile käibel olnuile – 221 – on ka rariteetseid tootmisvigadega kaarte ja ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud testkaarte. Kogu mahutamiseks on vaja neli riiulitäit albumeid.

Nii näiteks on tal tulipühvli aasta 1997 puhuks trükitud kaart, mille tagaküljel on eksituse tõttu 1998. aasta kalender. On ka 50-kroonine autopildiga telefonikaart Mini, mille kogu tiraaž osutus praagiks, sest kiip oli valesti programmeeritud. Tiraaž hävitati, üksnes 600 kaarti jäeti kollektsionääridele müümiseks.

Eesti sideajaloos on telefonikaartide aeg õige lühike episood. Esimesed kaarditaksofonid võeti kasutusele 1993. aastal ja viimased lülitati välja 2010. aasta lõpus.

Müürsepp on veendunud, et nende kasutamine võis olla selleks ajaks harvaks jäänud, aga kasutajaid ikka veel oli, kuid saatuslikuks sai eurole üleminek. Taksofonide ümberseadmine ja uues vääringus kaartide trükkimine poleks olnud majanduslikult tasuv.

Kui Eestis hakkasid tööle esimesed taksofonid, ei olnud veel omamaise kujundusega kaarte. Alguses kasutati Belgia vaadetega kõnekaarte, taksofonidki olid pärit sealt. Nende eripära oli, et tühjaks räägitud kaardi neelas taksofon alla. Tallinnas oli aparaat, millega sai neid taaslaadida.

Hiljem tulid juba Iisraelis tehtud sinised taksofonid ja Tartus Tarkonis toodetud sinised taksofonid. Muide, Tarkonis kasutatud testkaardid on kogujate hulgas kõrges hinnas.

Kõige väiksema nominaalhinnaga telefonikaart oli 10-kroonine, aga seda ei lastudki käibele, sest inflatsioon jõudis ette. Kõige suurem nominaalhind, 300 krooni, oli kaardil esimese üldlaulupeo mälestuseks.

Müürsepp sattus telefonikaarte koguma töö tõttu. Ta oli Eesti Telefonis osakonnajuhataja ja vastutas ka taksofonide hoolduse eest. Seetõttu oli lihtne alles jätta juba tarvitatud kaarte, mida keegi enam ei tahtnud, ja hankida kõiki teisi, sest ülevaade, mida koguda, oli hea.

Eesti oli küll üks esimesi riike, kes taksofonidest loobus, kuid münditaksofonidelt kaarditelefonidele üleminekul üldsegi mitte.

Müürsepp rääkis, et esimene kõnekaart anti Itaalias välja juba 1975. aastal, kuigi belglased vaidlevat, et see oli kõigest proovikaart ja päris alguseks tuleks lugeda nende 1977. aastal välja antud kaarti.

Hulgaliselt hakkasid telefonikaardid levima 1980. aastate teises pooles ja siiamaani antakse enamikus riikides välja uusi kaarte. Taksofonikaart oli mugavam kui telefoni juures müntidega sehkendamine.

Müürsepp on kokku arvestanud, et tema kogus on kaarte 182 riigist ja lisaks veel neljast endisest riigist – Saksa Demokraatlik Vabariik, Nõukogude Liit, Jugoslaavia ja Tšehhoslovakkia.

On aga ka väga eripäraseid, näiteks Kosovos Itaalia rahuvalvajatel kasutusel olnud või Prantsuse antarktilistel aladel tarvitatud kaardid. «Huvitav oleks teada, kes neid seal kasutasid,» mõtiskleb mees.

On ka selline kaart, mis välja antud presidentide Clintoni ja Jeltsini 1993. aasta Vancouveri kohtumise puhul.

Telefonikaartide, sisuliselt ju väikeste plastkaartide hind võib käia kõrgelt. Müürsepa teada on ühe kaardi eest oksjonil makstud ka 13 500 dollarit. «Ma ei kujuta ette, kui palju võiks tänapäeval maksta maailma esimene kaart,» mõtiskles ta.

Müürsepp lisas, et kui 1989. aastal käis Briti peaminister Margaret Thatcher Moskvas, kingiti talle telefonikaart «Vene talv» nominaalhinnaga 50 rubla, selle kataloogihind oli juba toona tuhat dollarit.

Milleks aga telefonikaartide kogu? «Eks sellel kogul ole kunstiline väärtus, eks ka sideajaloo seisukohalt väärtus, minule on need stressi mahavõtmise jaoks,» vastas Müürsepp.

Kujundus on isegi Eesti kaartidel väga mitmekesine: fotosid loodusest, linnavaateid, kultuuritegelasi ja kunstitöid ja mida kõike veel.

Omapärased on ka Müürsepa kogus leiduvad võltsingud, näiteks eespool mainitud tulipühvli aasta kaart on kollektsio-näärse väärtuse suurendamiseks võltsitud R-kioski kaardiks, ehkki sellist pole kunagi käibele lastud. Veelgi omapärasem on kaart, mis pärast tühjaks rääkimist ja taksofonist väljavõtmist end ise uuesti laadis.