Kehralase ANTS MIIDLA kollektsioonis on 2500 õlleetiketti

Keilas Harjumaa muuseumis on augusti lõpust avatud Kehra koduloouurija Ants Miidla õlle­etikettide, korkide, kuuspakkide ja kannude näitus nimega „Üle ilma õllemeistrid“. Õlleteemaliste esemete kogumisega on ta tegelenud üle paarikümne aasta. Seetõttu on kollektsioonis 2500 erinevat etiketti õllepudelitelt, need kõik on ka näitusel väljas. Veel on tal üle 1000 eri õllepurgi, mida näitusel ruumipuuduse tõttu eksponeerida ei saanud. Õllekannusid ja muid õllega seotud esemeid on tal enda sõnul võrdlemisi vähe.

Kuidas ta sellise hobini jõudis, Ants Miidla täpselt ei mäleta: „Võibolla tõi mõni tuttav mulle välismaalt õlle, millel oli huvitav etikett ja sealt sai kogumine alguse. Käisime pojaga nõukogude aja lõpus Moskvas ja Peterburis ning teda hakkasid purgid huvitama. Siis alustasime vist vaikselt kogumisega.“

Erinevate õllede etikette või purke on talle aja jooksul toonud pereliikmed või sõbrad välisreisidelt. Kokku on tal esemeid 75st riigist ja igalt mandrilt. Kõige rohkem Saksamaalt ja Tšehhist.

Ants Miidla: „Poeg toob, kui välismaal käib. Väimees töötab Rootsis ja toob mulle sealt õlut. Ühe Austraalias elanud tuttavaga oli meil aastaid kirjavahetus. Tema saatis kirjaga Austraalia õlleetikette. Sõbrad, kes reisil käivad, teavad minu hobist ja toovad ikka paar pudelit kaasa.“

Oma kollektsiooni Ants Miidla seni eksponeerinud ei ole: „Ma ei teagi, kes muuseumi inimestele hobist rääkis. Igal juhul võtsid nad minuga ise ühendust.“

Ta kirjeldab, et pudelietikettide kogumine käib lihtsalt. Pudel tuleb ööseks vette likku panna ja kolmest osast koosnev etikett on hommikuks ilusasti lahti. Tänapäeval kinnitatakse pudelite etikette ka sellise liimiga, mis leotades lahti ei tule. Nendelt tuleb see lihtsalt noaga ettevaatlikult maha kraapida.
Etiketid on tal kleebitud A4 paberitele ning neid hoiab Ants Miidla kiirköitjates. Kokku on köitjaid 18 ja need on süstematiseeritud riikide järgi.

Purgid seisavad kollektsionääril garaažis pappkastides. „Ei tea, kas kunagi saab ka need kuhugi vaatamiseks välja panna. Kui kunagi Uljaste külavanema juures käisin, siis temal oli lausa õllemuuseum-ait. Mul sellist võimalust kahjuks ei ole.“

Oma kollektsiooni ta väga suureks ei pea, sest alustas kogumist umbes paarikümne aasta eest: „Kahju, et varem ei olnud sellist huvi. Vene ajal sai küll igal pool käidud, oleks võinud koguda, aga siis ei tulnud selle pealegi.“

Koduloouurija kollektsioon ei piirdu siiski ainult õlleanumate ja nende siltidega, vaid ka erineva info ja materjalidega õlle kohta.

Näiteks trükiti 1937. aastal kirjanik Albert Kivikase novelle õlleetikettide tagaküljele. Selle kohta on Eesti Teaduste Akadeemia raamatukogus olemas materjalid ning Ants Miidla tegi koopia ja lisas selle oma kausta. Ka on tal artikleid, kus kirjutatud õllest.

„Kõige kallim õlu on 4661 eurot maksvates pudelites, mis on pärit 1937. aastal alla kukkunud õhulaevalt Hindenburg,“ teab Ants Miidla rääkida.

Ennast ta suureks õllesõbraks ei pea. Kui keegi toob uue ja huvitava õlle, siis degusteeritakse seda üheskoos, kuid Ants Miidlat huvitavad eelkõige etiketid. Lisaks purkidele jättis ta näitusele panemata ka mõned kõige väärtuslikumad asjad. Näiteks paar õllekannu, millest vanim tema kollektsioonis on 1899. aastast pärit. Selle kinkis Ants Miidlale Kehra loomaarst Põlluaas.

http://www.sonumitooja.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=7482:kehralase-ants-miidla-kollektsioonis-on-2500-olleetiketti&catid=2:artikkel&Itemid=5